Viljelusviisi mõju talinisu tärkliseteradele ja jahusaagile

Summary in the original language of the document

Nisu on maisi ja riisi kõrval üks olulisemaid teravilju maailmas. Tema kogutoodangust kasutatakse 75 – 78% inimestele toiduks, ülejäänud läheb valdavalt loomadele söödaks. Euroopas on mahesüsteemis kasvatatud nisu saagikus keskmisena 30 – 40% madalam kui tavasüsteemis kasvatatud nisul, seda enam tuleb hinnata erinevates süsteemides kasvatatud nisu kvaliteeti. Püüli- e peenjahu saak on oluline kvaliteedinäitaja, mida mõjutab suurel määral taimede kasvukeskkond. Peale sorditunnuste sõltub kasvukeskkonnast näiteks tera kõvadus, mis omakorda mõjutab nisuterade jahvatusefektiivsust. Pehmema nisutera jahvatamisel saadakse üldjuhul rohkem ebaregulaarse kuju ja väikese diameetriga osakesi, mis vähendavad jahu voolavust, põhjustades seadmete ummistusi (Evers ja Millar, 2002). Tänapäeva jahuveskites suunatakse esmaselt purustatud terad sageli uuesti ringlusse, et saavutada võimalikult väikese tuhasisaldusega jahu. Mida suurem on püülijahu saak juba pärast esmast terade purustamist, seda ökonoomsem on tootmine (Campbell jt., 2007).
Keskkond mõjutab nisuterade endospermis olevate tärkliseterade suurust ja suuremate ning väiksemate tärkliseterade arvukust ning omavahelist suhet (Edwards, 2010). Tärkliseterade suurus ja arvukus määrab nisujahu küpsetusomadused (taigna kerkimine, venivus, tugevus, pätside suurus jms). Tärkliseterad jagatakse läbimõõdu alusel erinevatesse fraktsioonidesse: A-tüüp, ehk suured (üle 15μm), B-tüüp, ehk keskmised (5 ‒ 15 μm) ja C-tüüp, ehk väikesed (alla 15 μm) (Edwards, 2010). Mida rohkem on suuri A-tüüpi tärkliseteri, seda paremad on nisujahu küpsetusomadused, st pätsi kerkimine ja struktuur on parem. Väiksemad ning jahvatamisel kahjustada saanud tärkliseterad suurendavad jahu veeimavusvõimet ehk seda vee kogust, mis on vajalik taigna valmistamiseks. Sellisel juhul pikeneb ka taigna segamise aeg (Park jt., 2005).
Toitainete, eelkõige lämmastiku kättesaadavus mahe- ja tavasüsteemis on erinev ja see tingib ka tärkliseterade hulga ja suuruse erinevuse süsteemides. Lämmastikuga väetamisel on täheldatud A-tüüpi ja väävliga väetamisel B-tüüpi tärklise juurdekasvu (Li jt.,2013).
A-tüüpi tärkliseterade teke algab peale nisu õitsemist ning neid tekib juurde kuni tera on saavutanud piimküpsuse. Hiljem, vaha- ja täisküpsuse faasis suureneb A-tüüpi tärkliseterade diameeter, arvuliselt neid enam ei lisandu. B- ja C-tüüpi tärkliseterade kujunemine algab A-tüüpi graanulitest ca 10 päeva hiljem. Keskmisest madalama temperatuuri korral pikeneb tera täitumisperiood ja sellega kaasnevalt suureneb ka hiljem kujunema hakkavate väiksemate B- ja C-tüüpi tärkliseterade hulk. Seevastu kõrge temperatuur tera täitumisel kiirendab viljatera valmimist ning limiteerib väikeste tärkliseterade osakaalu endospermis (Shevkani jt., 2016).
Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli selgitada talinisu ’Fredis’ püüli- e peenjahu saagikust ja tärkliseterade suurust sõltuvalt ilmaoludest aastatel 2013 – 2016 ning viljelusviisist (mahe- ja tavasüsteem).