Kimalaste efektiivsus biotõrjepreparaatide siirutamisel sõltub konkureerivatest toidutaimedest

Summary

Sünteetiliste taimekaitsevahendite laialdane kasutamine ning nendega kaasnev võimalik negatiivne mõju keskkonnale ja inimeste tervisele on tänapäeva põllumajanduses üks kõige rohkem muret tekitav teema. Aedmaasika (Fragaria x ananassa Duch.) kui ühe maailmas enim kasvatatud marjakultuuri suurima kahjustaja, seene Botrytis cinerea Pers. põhjustatava hahkhallituse tõrjumisel kasutatakse praeguseni kõige sagedamini sünteetilisi fungitsiide. Arvestades nende kasutamisega seotud võimalikke probleeme, näiteks pestitsiidijääkide kogunemist viljadesse ja resistentsuse teket seenhaiguste suhtes (Diánez jt., 2002; Mommaerts jt., 2011), püütakse järjest enam leida võimalusi, kuidas asendada keemiline tõrje biotõrjega. Biopreparaadid on sageli kallid ja nende taimedele kandmine tavameetoditega töömahukas ning preparaadi kadu suur. Üheks alternatiivseks võimaluseks on rakendada uudset meetodit – vektortehnoloogiat, milles
tolmeldajad siirutavad biotõrjepreparaate taimede õiteni. Tehnoloogia väljatöötamine on eriti olulise tähtsusega mahepõllumajanduse jaoks, et täiendada olemasolevat vähest tõrjemeetodite valikut. Eestis võivad vektortehnoloogia edukal kasutamisel avamaastikus osutuda probleemiks aedmaasikaga samal ajal õitsevad tolmeldajate toidutaimed, mis on kimalastele samuti atraktiivsed ja vähendavad seega biopreparaadi siirutamise tõhusust. Antud uurimistöö eesmärgiks oli selgitada, kas kimalaste efektiivsus biopreparaatide kandmisel sõltub teiste, aedmaasikaga samal ajal õitsevate toidutaimede esinemisest.