Herne saak ja kvaliteet maheviljeluses olenevalt orgaanilise väetamise viisist

Summary

Maheviljeluses kasutatakse mitmeaastast külvikorda, mis säilitab ja suurendab mulla viljakust ja bioloogilist aktiivsust ning kus kasvatatakse liblikõielisi ja haljasväetistaimi või kasutatakse väetamisel komposteeritud sõnnikut (Mahepõllumajanduse seadus,
2007; Palts ja Vetemaa, 2012). Seega on õhulämmastikku siduvaid ja mügarbaktereid moodustavate liblikõieliste taimede kasvatamine maheviljeluse üheks põhitingimuseks.
Liblikõielised taimede kasvatamine soodustab ka teiste toiteelementide (P, K, mikroelemendid)
omastamist mullast või orgaanilisest materjalist. Hernes, kui mahekülvikorda hästi sobiv kultuur on vähenõudlik ja kasvutingimuste suhtes leplik taim, mis kasvab
hästi keskmistel liivsavi- ja saviliivmuldadel. Ka ei vaja ta teraks kasvatamisel lämmastikku sisaldavaid väetisi. Sobivaks eelviljaks on hernele teravili. Teraviljad on külvikorras headeks kultuurideks, sest nad aitavad vähendada juuremädaniku probleeme ja ei ole
peremeestaimed teiste kultuurirühmade, sh herne juuremädaniku patogeenidele või nematoodidele (Abawi jt., 2014). Uurimuse eesmärgiks oli selgitada erinevate orgaaniliste väetusviiside mõju herne saagile ja kvaliteedile maheviljeluses.